Ulub saksofon jälle kui toona

Millal olin ma seitseteist

Millal rääkisin kangema soona

Tütarlastest kui ,,eitedest"

Nemad tollal mind pidasid nolgiks:

Polnud pügatud stiilseks mu kolp

Ja ma ,,Bilet" ei pidanud solgiks -

Ja muidugi olin ma nolk

Aga saksofon ulgus...Ja äkki -

Ma ei tea, kust küll julguse sain -

Ent tantsule kutsuma läksin

Klubi kiivust ja au - Musta Maid!

Oli tipse seal keni ja vabu

Aga mind järsku uimastas seik -

Võtta kaenlasse just see tabu -

Kopli Hertsogi põrgumust ,,eit"!

Téte-?-t?te oli tants see ja puha

Uksel tuli ent õige tet-tet...

Aga kraani all peldikus uhas

Ka Hertsog oma larhvile vett

Pärast, üksi kui tuikusin koju

Oli äkki mu kõrval taas Mai

Ütles ainult: ,,Noh nägid, mu poju?"

Võttis käe alt ja naeris ,,Davai!"

Kuskil taas justkui haiglas voodil

Lahti nööpus ta sõrmis mu vest

Suudles mind ta kui tilgutaks joodi

Surus end vastu mind kui komprеss

Mida kõike ei rääkind ta mulle!

Aga meeldе jäi sellest vaid fraas:

,,Elus nii on: kui võtta sa julged

Küllap siis sulle antakse ka!..."

Endamisi ma muigasin: õigus! -

Sain ka Hertsogilt julguse eest!

Aga siiski ta jutus, ses kõiges

Oli tundmatu tõetera sees

Riided lebasid kuhilas toolil...

Raadio peal seisis ,,Bilestki" pool...

Läksin hommikul otse sealt kooli

Aga see polnud enam mulle kool