Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari

Ta tumedad sõrmed kobavad ust

Ta puhtaks küürib rohu kastene hari

Kuid valgeks vari ei saa. ta on ikka tohutu must

Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus

Ja piidleb mu varju päikese põletav pilk

Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest on puudus

Või vaevleb kui lootsikus siputav silk

Keha ei ole kuid hommikul tõuseb mu vari

Keha ei ole kuid hommikul tõuseb mu vari

Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnud kooris

Mu vari saab kuurde jõudu ja reipust uut

Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris

Asub mu vari kartmatult ootama kuud

Üle sinise plangu tõuseb punane kuu

Aias hämaralt naerab kõrvitsakari

Ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud

Mu keha on kõdunud. alles on vari