Vahel ma ei tea, kuidas minna edasi

Olen jõudnud siia, aga sellest ei piisa

Ununema kipub vana tõde – c’est la vie

Elujanu tahab kustuda kiiresti

Äkki meenub mulle, kuidas olla oli hea

Tahan sinu sülle peita pea!

Õnn ei seisne mu saavutustes

Õnn on peidus väga väheses

Õnn on hoida end teineteisele

Elu on ilus privileeg

Vahel soovin ma korraks minna tagasi

Sinna, kus me vahel polnud läinud valesti

Nüüd ma hästi tean, mida teeksin teisiti

Alustaksin sellest, et ei jätaks hüvasti

Jälle meenub mulle, kuidas hinge pugesid

Kuidas minu mõtteid lugesid

Õnn ei seisne mu saavutustes

Õnn on peidus väga väheses

Õnn on hoida end teineteisele

Elu on ilus privileeg

Jälle meenub mulle, kuidas olla oli hea

Tahan sinu sülle peita pea!

Õnn ei seisne mu saavutustes

Õnn on peidus väga väheses

Õnn on hoida end teineteisele

Elu on ilus privileeg

Elus on hetki, kus valu ei loe

Elus loeb väga vähene

Õnn on hoida end teineteisele

Elu on ilus privileeg