Õhtuhämaruses vooklen

Omi plaane paika säädida püüan

Järjestada pole mõtet, mul tundub

Omajagu tähtsust on ju sel kõigel

Välja rääkida ja anda

Oma mõtteist killu sõpradel kanda

Koos siis lennutada teele

Sooja tuule kergus tõuke mul annab

Nii lendu ma läen

Maailma avaralt näen ma

Ainukindel on see

Koju jõuan kord teelt

Kirk silmapiir

Aurora borealis lööb selgemaks

Õhus kõndija näin

Kergel sammul maad puudutan

Avarustest värske jõuga

Ammustatud hetki teilegi tõin ja

Sõnadesse panin jõu ma

Võta armastus, mis maailm sul jagab

Püüa kinni, vaid kõik

Mis sind hoiab ja kannab

Ava süda ja algab

Sõit helgesse, puhtasse kõiksusesse

Teed pikka ju võib

Kergel ning rõõmsal vaimul kanda

Sõbrad endaga võid

Maailmaruumi rändama viia