[Verse 1]
„Asjad nii on seatud, et aeg iial ei peatu,
kuid aeg on juba hiline,“ ta välja mõtleb veatult.
Ta istub üksi pimedas ja õues sajab vihma.
Ta istub üksi pimedas; ta armastab, ei vihka.
See on koolipoisi lugu, kui ta vanus oli tiinekas,
ning kui ta mõistis, et ta päevad kuluvad kui viiekas,
ja kuidas leidis armastuse, kui ta oli katki.
Ta igatses, muretses, unistas, uneles enne, kui ta vajus patti.
Veel on aega näha vaeva,
leida valgus, jõuda seitsmendasse taeva;
kuid pärast seda, mis on juhtunud, minna ei taha kooli,
ei taha sõita linna, vaid ta tahab jääda voodi.
Olles pattis oma matil,
pole elu näinud, arvab, et on katki.
Kuidas üldse keegi öelda noorеle võib sedasi?
Oma takistused ja ma liikuma pеan edasi.
[Chorus]
Aga kas see noor on leidnud õnne?
Kas ta peidab ennast Lasnamäel või Nõmmel?
Enam vajadust ei olekski tal tõmmelda,
kui ta rahuneks ja leiaks oma õnne ta.
Kui ta eelmisest ei oleks jäänud ilma,
siis see uus ei oleks ehk tal jäänud silma.
Sa ei teagi võimalusi; sa pead proovima.
See on lugu noore kuke melanhooliast.
[Verse 2]
Noor kukk, noor neid,
tundub imeline; tema ainuõige leid.
Aga tegelikult mõlemad veel avastavad teid,
ja nad pettuvad ning arvavad, et niimoodi vaid neil, et
nad on pettunud ja nad ei leia
enam uut; nad peaga jooksnud vastu seina.
Liigub edasi, sest kõik ei lähe ühte.
See tee on keeruline; kui sa leiad, siis sa ütled.
[Chorus]
Aga kas see noor on leidnud õnne?
Kas ta peidab ennast Lasnamäel või Nõmmel?
Enam vajadust ei olekski tal tõmmelda,
kui ta rahuneks ja leiaks oma õnne ta.
Kui ta eelmisest ei oleks jäänud ilma,
siis see uus ei oleks ehk tal jäänud silma.
Sa ei teagi võimalusi; sa pead proovima.
See on lugu noore kuke melanhooliast.